Täna on Eesti riik sellises seisus, et ei oma selget ülevaadet, millise informaatika poolse kvaliteedi ning tasemega koolilõpetajad on. Selline olukord on äärmiselt kahetsusväärne, sest tööturul on edukamad just need, kes on mingil määral saanud informaatika õpet ja kes suudavad tehnoloogiat enda hüvanguks kasutada. Põhiprobleem, mis meie igapäevast kvaliteetset informaatika õpet segab, on seotud rahaga. Küll ei ole riigil, siis omavalitsusel ning lõpuks koolil raha, et toetada õpilaste arengut läbi investeeringute. Aine omandamist pärsib enim õppevahendite puudus. Siinkohal pean silmas korralikult komplekteeritud arvutiklasse ning nende juurde kuuluvat riistvara. Ilma õppevahenditeta on raske ette kujutada tekstitöötlust või esitluse koostamist. Teine probleem, mida ei ole arvesse võetud, on seotud õppijate enda seadmetega. Kui koolil puudub võimekus, siis saaks rakendada õppurite endi tehnoloogilisi vahendeid, et õppekava selgeks saada. Kuid siinjuures peab arvestama vanemate ja perede rahalise võimekusega. Järgmine murekoht on internet, nii koolis kui ka kodus. Interneti puudumine annab tugeva hoobi informaatika õppimisele ja õpetamisele. Viimaseks probleemiks on pedagoogid. Kuid milles seisnevad need neli probleemi täpsemalt ning mida annaks teha, et probleeme vähendada/lahendada?
Informaatika on aine, mille õpetamiseks on vaja vahendeid. Ilma nendeta saab tunde teha ja õpilasi juhendada, kuid kahjuks on sealt tulevad teadmised ning kvaliteet nigelad. Suur probleem tänasel päeval on õppevahendite puudus ning korraliku arvutipargi puudumine. Koolide rahastus on erinev ning direktorid kulutavad seda oma äranägemise järgi. Kui koolil peaks puuduma nõudlik ja ambitsioonikas infojuht, kes asju ajaks, siis reeglina direktori pilk ei peatu arvutivahendite peal. Mõned korrad on riik püüdnud arvutivahendeid koolidesse saada erinevate projektide näol, kuid siiani ei ole see 100% õnnestunud. Näiteks ülemaailmselt tuntud Tiigrihüpe oli juba 20 aastat tagasi ning kahjuks kõikidesse koolidesse see ei jõudnudki. Siiani on Eestis mõned koolid, kus puudub korralik arvutitaristu ning internet, kus arvuteid saab ühe käe näppudel lugeda. Kahjuks on Tiigrihüppe Sihtasutus võtnud suuna arvutite ja interneti asemel digitaalsetele õppematerjalidele. See muidugi aitab kaasa õppijate digipädevustele, kuid kahjuks suurendab lõhet viimaste koolidega. Olukorra parandamiseks peaksid kõik omavalitsused ja kooli juhtkonnad võtma südameasjaks, et üldhariduskoolidesse jõuaksid korralikud arvutid. Raha selleks tuleb lihtsalt eraldada, muidu jäävadki koolid vaeslapse rolli ning satuvad suletavate koolide nimekirjas etteotsa. Alati on suuri ettevõtteid, kes uuendavad oma arvutiparki ning sealt ülejäävad masinad saaks väga edukalt haridusasutustele tasuta anda. Tarkvara poolest saaks kokkuhoidu teostada Linuxi või mõne muu vabavaralise operatsioonisüsteemiga. Variante on, kuid kas ka huvi, seda näitab juba aeg. Üks uudne ja huvitav variant on see, et kasutada õppijate enda vahendeid, et tunde läbi viia.
Uues õppekavas on sees digipädevus ning see sätestab, et õppijad peavad kohanema uute tehnoloogiatega ning suutma toime tulla digivahendeid kasutades. Siiani on aga suur osa lapsi, kes ei oma telefoni või on see vana, kulunud ning ilma internetivõimekuseta. Seetõttu on äärmiselt keeruline rakendada uusi meetodeid ja võta oma seade kaasa (VOSK) tegevusi. Riik ja haridusministeerium üritavad rohkem suruda õpetajaid suunda, kus peaks rakendama õppijate endi nutitelefone, et muuta tunde huvitavamaks. See lähenemine töötab koolides ja piirkondades, kus vanematel on võimalused lastele uusi ja kaasaegseid telefone osta. Miinumumpalgaga töötav mitme lapse ema ei vaevu mõtlemagi, et võsukesel läheb koolitööks vaja uut ja moodsat seadet, millel peab olema lisaks internetiühendus. Sama lugu on ka kodus oleva arvutiga. Paljudel peredel on ainult üks arvuti ning sedagi kasutavad rohkem lapsevanemad. Seepärast ei saagi rääkida õppurite digipädevuse arendamisest väljaspool kooli või VOSK meetodiga. Probleemi lahendamiseks on välja mõeldud mitmeid erinevaid võimalusi, mis kõik kahjuks jäävad raha taha. Õnneks on maailmas palju positiivseid näiteid, kus üliodav arvuti igale õpilasele aitab suurendada digitaalseid oskuseid ja suurendada arvutioskust. Mart Laanpere (2013) tõi oma artiklis välja, et ainult arvuti andmine õpilastele ei muuda veel midagi. Tuleb põhjalikumalt muuta õpetajakoolitust, õppekavu, õppematerjale ning inimeste mõttemaailma. Omal ajal soovitas Mart Laar anda kõikidele põhikooli lõpetajatele sülearvuti (Mägi, A., 2007) ning seeläbi muuta õppekavu, kuid tegevusse see kahjuks ei läinud. Kui riik, omavalitsus või kool suudaks leida piisavalt raha, et anda õppuritele tahvelarvuti, sülearvuti või kasvõi nutitelefon, siis suureneks digipädevused ja oleks pedagoogidel lihtsam õpetada. Õpetajad saaksid kasutada VOSK meetodit ning veebipõhiseid materjale.
Siit jõuamegi väga olulise probleemi juurde, mitte lihtsalt tähtsa vaid kriitilise komponendi juurde – interneti juurde. Kui koolis või kodus ei ole internetti, siis seab see väga suure pitseri õppija inforessursidele ja ka digipädevusele. Suur osa õppekavast on mõeldud interneti jaoks (turvaline käitumine, autoriõigused, jms). Paljud koolid on saanud omale interneti, kuid see on aeglane ning pidevalt tõrgub. Seetõttu tulekski koolidel investeerida internetti, et lihtsustada õpetajate ja õppurite tööd. Veebilehtede kasutamine õppetööks on järjest enam populaarsust koguv trend, mis läheks sujuvalt üle VOSK tehnoloogiale. Kui aga koolides wifi igasse klassi ei levi, siis ei saa õppetööks kasutada nutiseadmeid. Olen ise kogenud probleeme wifiga, mis alguses töötab korralikult, kuid mis tunni käigus vaikselt hääbub. Seepärast on internetitestide ja mängude kasutamine raskendatud. Koolides olevad netiseadmed on reeglina Elioni poolt soetatud ning praeguseks hetkeks vananenud. Seepärast tuleks pöörata rõhku seadmete uuendamisele ning interneti paremale levialale. Kuid selleks on vaja investeeringuid ehk raha. Seetõttu saabki kokku võtta kogu vahendite osa kahe sõnaga – raha puudus. Ilmselt suudaksid kõik haridusasutused soetada endale korraliku arvutiklassi, õppijatele sülearvutid ning varustada kooli internetiga, kui direktoril oleks rohkem rahalisi vahendeid kasutada. Kahjuks on Eestis suur osa koole, kes ei julge abi saamiseks väljaspoole pöörduda. On klubid, kes teevad heategevust ning nende abiga saakski varustada koolid vajaminevaga. Ma arvan, et isegi lapsevanemad oleksid nõus panustama väikese summaga, et enda lapsi saata huvitavatesse tundidesse. Kooli üritustest saadav tulu aitaks samuti haridusasutusi. Ainult loota, et riik toetab ja aitab on väga sinisilmne ning reeglina läbikukkumisele määratud üritus. Seetõttu peaks olema koolis agar ja dominantne infojuht/informaatikaõpetaja, kes suudaks asju organiseerida.
Kui jätta kõrvale õppevahendid ja tulla mittemateriaalsete vahendite juurde, siis väga suur probleem informaatika õpetamise juures on õpetajaskond. Koolides on kaadripuudus ning seetõttu sageli arvataksegi, et iga infojuht, serveriadmin või IT-spetsialist suudab edukalt õpetada informaatikat. Kahjuks on paljud neist oma ala suurepärased asjatundjad, kuid õppijatega tegelemine ei tule neil väga hästi välja. Vähesed informaatikaõpetajad on reaalselt saanud selleks ülikooli hariduse ning teevad oma tööd isukalt. Seoses pedagoogide huvide ja kvalifikatsiooni puudumisega on üldhariduskoolidest saadav informaatika pagas küllaltki kõikuv. On palju näiteid, kus juba varakult õpetatakse lapsed programmeerima, kuid kontoritarkvara teadmisi ei omandata. Samuti on lapsed tundides lihtsalt veebis istunud ja mitte midagi õppinud. Probleemiks ongi stabiilse kvaliteetse informaatika õpetamine. Alates informaatika valikaineks muutumisega on õppijate teadmised ja oskused vähenenud ning läbiva teemana seda reaalselt ei õpetata. Lahendada seda probleemi on keeruline, kuid mitte võimatu, sest informaatika aine saab edukalt lõimida teiste ainetega ning minu meelest võikski kontoritarkvara õpetada aineõpetaja, kes võtaksid läbi aine raames vajalikud programmid. Kui kool õpetab arvutiõpetust või informaatikat, siis seal saaks käsitleda muid teemasid ja juba minna põhjalikumalt programmeerimise ning spetsiifiliste aspektidega. Informaatikat saab edukalt õpetada peidetud kujul, kuid see nõuab õpetajate paremat ettevalmistamist. Seetõttu tulekski ümber vaadata ülikoolide õppekavad ning koolide õppe- ja ainekavad. Probleemi saab lihtsamalt lahendada, kui palgata ülikoolist tulevad haridustehnoloogid ja informaatikaõpetajad, kes teavad uusi suundi ning kes suudaksid koolitada nii kolleege kui ka lapsi.
Informaatika õpetamise juures on probleeme, kuid ma loodan, et need lahendatakse koolides iseseisvalt. Kõik haridusasutused teavad paremini, millise kännu taga on nende informaatikaõpetus ning mil moel saaks probleeme lahendada. Kindlasti ei tohiks hakata riiklikult kõiki koole suunama ning piirama, sest paljud koolid on leidnud oma niši, mis aitab õppijatel omandada digipädevusi. Nagu pessimistid ütlevad: „alati saab paremini“.
Kasutatud kirjandus:
Laanpere, M., 2013. Mart Laanpere: igale õpilasele oma arvuti. Loetud aadressil: http://arvamus.postimees.ee/1185576/mart-laanpere-igale-opilasele-oma-arvuti
Mägi, A., 2007. Igale põhikooli õpilasele sülearvuti!? Loetud aadressil: http://www.delfi.ee/archive/igale-pohikooli-opilasele-sulearvuti?id=14809331
Erki Aasamets 